gotta love it
tere sulelised ja karvased!
nonii. Minu nädalavahetus on vaikselt lõpu poole sõudmas. Okei, jah, tänane võib veel midagi mõistliku tuua, kuid miski pole kindel.
Reedel suutsin ma end kehalise asjad koju unustada. Siis aga meenus mulle meie õpetaja jutt, et kui sa oled kooli eest võistelnud, saad sa valida, kas vaba tund või hinne viis. Valisin siis selle esimese, et mitte märkust saada. Läksin tunnikeseks Nele juurde istuma. Peale seda liikusime koos Balti Jaama. Tema rongile, mina koju. Pakkisin siis siin oma kodinaid ja varsti maabus ka isa koju. Võtsime siis ta töökaaslase peale ja hakkasime pärnu poole sõitma. Pärnust ostsime me köhakomme, kommi ja suhkrustatud ingverit, mis oli tegelikult täitsa hea. Sealt sõitsime siis edasi Häädemeeste poole. Häädemeestest veidi edasi on koht nimega Jaagupi, kus me siis maandusime. Seal saime endale toa, kus oli kohutavalt palav. Issi oli kõik need maja d seal projekteerinud niiet ta õnneks teadis täpselt, kus mis on. Majakesed olid täiega mõnusad! Kenad ja kõik oli olemas: väike köök, vannituba, elutoake ja magamistuba. Suurem maja oli lihtsalt selline suur hall, kus oli söögilaud ja mingi baarilett. Saime siis süüa ja siis seal oli ansambel Untsakad ning kui te viite selle muusika kokku napsutanud keskealistega siis te võite ette kujutada, milline vaatepilt mulle seal avanes. Hommikul olid kõigil luud ja pead haiged muidugi. Läksime siis mingi kell 12 hommikul mingit vesiveskit uurima. Mulle anti isa töökaaslase taks kantseldada, mille üle ma sugugi ei nurisenud. Vihma ainult sadas meeletult. Peale seda läksime me siis rappa. Seal oli silt, et tee on remondis ja et võimalik minna 535 meetri kaugusel olevasse vaatetorni. läksime. Muidugi oli neil vaja silti eirata ja veel edasi minna. Me jäime meeletu paduka kätte ja tee sai ka keset laukaid otsa. Super. tulime siis tagasi. See koer, taks nimega Mia, ei olnud eriti rahul ilmaga. mina ka mitte. Autosse saades olin ma läbimärg, paha oli olla ja kõigest kopp ees. Sealt viis meid tee edasi mingisse linnuvaatetorni ja sealt mingisse hotelli restorani. Söök oli imehea. Mulle muidugi mahtus sellest ainult veerand sisse ja väga piinarikas oli ülejäänut isale anda. Aga no mis teha. Siis hakkasime me tagasi koju sõitma. Käisime isa töökaaslase maakodust läbi, kust me mingi puu saime, mis mult autoesiistme varastas. Lõpuks jõudsime Tallinna. Jooksin tuppa ja vahetasin kiirelt riided, tegin end korda ja siis põrutasime isaga Miku klassivenna, Eeriku süntarile. Täielikus mõttevaeguses ostsin arbuusi ja mingi šleifi ka peale. nii ta siis läks. veerand üks oli vanaisa auto maja ees. magasin nende juures ja kell üheksa hommikul olin juba kodus.
nüüd võiks Mikult mingi märk tulla, et ta on linna tulemas. Kui e
i, siis ma ei tea, mis minust saama hakkab. tavaika jamaika, tsauska
No comments:
Post a Comment