Privet!
Nüüd on jälle, millest rääkida. Reedel ehk siis üleüleeile tahtsin ma hirmsat moodi meie korterist välja saada, aga ei! Isa ja ema ei lasnud. Ma olin nende meelest veel haige. Kuigi enda meelest oleks võinud juba liigutada küll end. Oleksin ju vaid Kata juurde läinud.. Aga noh, see selleks. Mine tea, võib-olla oligi parem moodus.
Laupäeval olin ma hommikupooliku kodus. Päeval läksime Katakesega realiseerimiskeskusesse, mis on Kadaka Selveri kõrval. Ehk siis väga kaugel. Reisisime siis kuidagi saja masinaga sinna. Kata ostis paar asja, kuid seda mida ta otsis, ei leidnud. Sealt läksime jälle saja masinaga Kata juurde. Seal sõime natuke, mängisime kaarte ja niisama veetsime kvaliteetaega. Lõpuks oli kellapoiss nii kaugel, et mul oli aeg liikuma hakata. Seda kino poole. Läksin ühe vana tuttavaga kinno. Film oli mindfuck ja polnud midagi nii hingematvalt vinget, kui oli esmaspäevane film. Ütleme nii, et oli vaadatav. Meid küll vaevas pikalt selle filmi point peale vaatamist, aga see selleks. Peale filmi suundusime vanalinna. Käisime raekoja platsil ja kirusime, et miks kuusel tulukesed ei põle veel. Need tuled mis sellel kuusel on, need on isegi ilusad. Muidu ma ei kannata silmaotsaski jõulutulukesi. Kuuske ehin ka nii tagasihoidlikult, kui võimalik. Sealt läksime edasi Vene tänavale kohvikusse. Jõime kuuma shokolaadi ja nautisime niisama seltskonda. Kui joogid otsas, hakkasime liikuma. Jalutasime vanalinnas, kuni mu isa helistas, kuna kell oli juba midagi üheteistkümne kanti. Vaikselt vajusime minu maja poole. Ta saatis mu koju ära. Vahepeal sai mingite üsnagi kena välimusega Briti meestega väike lumesõda peetud Pikal tänaval. Kodus vajusin üsna ruttu ära. Mul oli imeline õhtu!
Pühapäev. Hommik.. ei mäleta nagu jälle. No kurat küll. Kodus olin vist.. Magasin päris pikalt ma mäletan. Vanemad olid maal ja mina lebotasin üksi kodus. Lõpuks helistasin Liisale, et lähme uisutama. Tegelikult helistasin ma veel väga mitmele inimesele, et minna, aga see selleks. Igal juhul, Liisakesega me sinna jõudsime. Ma arrrrrmastan uisutamist! Priima lihtsalt. Mul küll hakkas jalg valutama -.-, aga selle kannatasin ära. Siis jalutasime veel natuke vanalinnas ja lõpuks läksime korraks minu juurde. Panin veel ühe kampsiku selga ja pesin natuke nõusid. Siis oli aeg jälle õue end vedada. Sain üle vägavägaväga pika aja Joosuga kokku. Ta on samasugune kiusupunn, nagu ikka, aga ma vist ei kujutakski teda muud moodi ette (: . Istusime pikalt lihtsalt Viru keskuses, kuna seal oli soe ja saime juttu ajada. Lõpuks hakkasime Solarise poole jalutama ja Tammsaare pargis pidasime mõnuasalt lumesõda. Selleks ajaks kui ma Solarise ette jõudsin olin ma totaalselt lumine ja palju naerda saanud. Niiii tore oli! Siis ootasime Solarises natuke Kikit kuni ta tuli. Siis läks Joosu oma teed ja meie Kikiga läksime kinno. Film oli lihtsalt fantastika!! ’Kõigest Simon’ on pealkiri. See oli nii armas ja mõnus. Poisist kelle on Aspergeri sündroom. Talle hullult meeldivad kosmos ja ringid. Tal on kõik tegevused kellaajalise täpsusega ja .. Ei , ma ei räägi nüüd tervet filmi siia lahti lihtsalt selle pärast, et ma sellest nii vaimustuses olen. :D Vaadake ise, kui kuidagi saate! Soovitan igal juhul igati! Peale seda saatsin Kikikese bussile ja siis sai ka lumega möllatud ja imemaitsvat shokolaadi nositud.
Ja me naerame, kui me lendame, üle lainete, isaga draakonil. Kui seal siis lendame, isa draakonil.
Tahaks teile veel mingit häma ajada aga teate see vajab jälle mõttepausikest. Ma tahaksin väga minna see nädalavahetus Viljandisse. Saaks ehk puhata natuke. Külastaks S’i ja saaks veel paari olulisemast olulisema inimesega kokku. Koolinädal paistab üsna igav tulevat. Võib-olla jõuab veel näiteks ühele-kahele filmile. Trenni saab ka vist juba minna. Woohoo. Mis veel? Meil on nüüd ujumine kehaliste asemel kolm korda veel. Ma kardan seda. Eelmine reede ma ei saanud minna, kuna ma olin kodus haige. See nädal tuleks nagu minna. Aga ma kardan, et ma kärvan seal poole basseini peal maha. Ujumine kui trenn pole tõesti minu ala. Njah. Ma armastan siiski seda ilma. Päikest võiks olla. Siis läheks Katakesega pildistama ja värki-särki. Viljandis, nagu inimesed mulle räägivad, on juba mitu kena päeva päike paistnud. Tahan kaa! Aga noh jah, eks me jää siis seda ootama. Ootama viljandit ja ootama päiksekest.
Kuulmiseni!
Puhus tuul ja tolmu tikkus silma. Õhtu eel, puiesteel, ma polnud armastanud kaua.
No comments:
Post a Comment