full of broken thoughts i cannot repair

täielik tühjus. või noh, ma ei tea, kust otsast alata. igastahes, ma olin maal. seal on lumi perseni. aga kuna ma olen kergem kui ema ja isa siis mina sain kõndida ~75 cm kõrgemal, kui nemad, sest ma ei vajunud läbi. öösel kadus mul tekk pealt ära ja nüüd kõik mu luud valutavad. õlad eriti. nurik oli kaasas. ta oli päris rahul. tagasiteel käisime isa töökaaslase maakodus. neil on imearmas koer, kes tahtis mind surnuks lakkuda. ja kass, kes on umbes sama suur, kui kolm minu kassi. tõeline põk elukas. siis tulime kunagi koju ja enne käisime veel ülemistest ka läbi. sain spordikoti. success. kodus õppisin ja siis läksin kata juurde. tegime muffineid ja sõime m&m'e. yeaaah. siis tulin poole üheksaks koju. viru kõrval trammipeatuses jõllitas mind mingi ilgelt pikk kena mees, kuidas ma oma kätega vastu oma jalgu empekast tuleva muusika rütmis trummeldasin. vaatasin talle otsa ja ta naeratas ja jõllitas edasi. läks siis tondile mineva trammi peale ja kui see ära hakkas minema lehvitas mulle. normaalne. sain siis lõpuks kopli trammi peale, ise külmast sinine. kodus. vingusime natuke isaga vastakuti ja ma sõin natuke kaeraküpsiseid, kuni mul tõesõna süda k o h u t a v a l t paha oli. ja siis nüüd siin ma olen. kell on 21.52 ja mul on mõnuus peavalu. ikka veel. oeh. üleüldse on raske muide. igatsen paari inimest kohutavalt.. aga ma üritan toime tulla. (: